Kui uskuda Eleringi tõenäosusmudeleid, sujub Eestis kõik ka 2025. ja 2030. aastal: vahel harva võib küll tarbimissoov ületada turul pakutavat võimsust, aga mitte niivõrd, et selle väikse riski vähendamiseks tasuks investeerida uutesse elektritootmise võimsustesse.

Ent osa eksperte – eriti Eestisse tuumajaama ehitamise pooldajad – peavad Eleringi strateegiat riskantseks. Varsti lõpeb Läti vahendusel toimuv Venemaa elektri import, mis praegu aitab tipptarbimise ajal nõudmist-pakkumist tasakaalustada. Rohepööret tehes suletakse Põhja- ja Kesk-Euroopas järjest „musti” tootmisvõimsusi või teeb kliimapoliitika nende elektri väga kalliks. Tuule- ja päikeseenergia võimsusi küll lisandub, aga tipptarbimise kontekstis pole need endiselt usaldusväärsed. Nii võib Eesti Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga sünkroonimine, mis peaks aset leidma 2025. aasta lõpus, varustuskindlust pigem vähendada või hinda tõsta, kui sealt lisandub süsteemi rohkem nõudlust kui pakkumist.

Praegu pole elektri varustuskindluse seis kriitiline, ent aasta-aastalt on järjest riskantsem loota selle tagamiseks üksnes impordile.

Pealegi ei arvesta Eleringi praegused prognoosid elektriautodega, mille eriti tormiline kasutuselevõtt suurendaks elektri tarbimist 10–20%. Need prognoosid ei arvesta ka võimalike uute energiamahukate tarbijatega, nagu serveripargid, tselluloositehas, suured elektritranspordi projektid...

Praegu pole Eesti varustuskindluse seis kriitiline, ent kaugemale ette vaadates peab juba praegu lahti ajama uusi arenguteid: väikese tuumajaama tee, vesinikuenergia tee, taastuvenergia salvestamise tee... Õigel ajal, mis võib saabuda 5–10 aasta pärast, saaks siis uusi võimsusi kiiresti rajama hakata. Seda on vaja ka Ida-Virumaa õiglase ülemineku huvides, sest üksnes turismi jms arendamisega põlevkivienergeetika kadumisest tekkivat auku ei täida.