Eileõhtuse seisuga oli avarii sügavamatest põhjustest teada alles vähe: Balti alajaama ühe seadme avarii tagajärjel puhkes väiksem tulekahju, põleng jäi lokaalseks ega ohusta enam alajaama ülejäänud seadmeid. Rangelt võttes ei saa praegu selle intsidendi põhjal Eesti elektrivarustuskindluse kohta põhjapanevaid järeldusi teha, kuid teistele Eesti energeetikas esile kerkinud uutele suundumustele juhib see tähelepanu küll.

Narratiivi, et Eesti elektriga varustamise ja hea hinna põhivõti on ühendus Euroopa turuga, on viimase aastaga tekkinud mõrad.

Varustuskindluse võtmeks nimetatakse Eesti ametlikes dokumentides ja arengukavades Euroopa elektrivõrku ja -turgu. Selle nimel on suurendatud ja suurendatakse veelgi ühendusvõimsust Läti ja Soomega ning ees seisab Baltimaade võrgu desünkroonimine Venemaa elektrivõrgust. Lühidalt: põhiline olevat integreeritus Euroopa turuga, see tagab meile võimalikest kõige soodsama ja stabiilsema elektrivarustuse.

Ent sellesse ilusasse narratiivi on viimasel ajal tekkinud mõrad. Esiteks tegi elektri turuhind möödunud aastal ligi 40% hüppe. Olgu tõusul objektiivne põhjus või mitte, ikka tekitab see küsimuse: kas me siis sellist turgu tahtsimegi? Teiseks, meie oma põlevkivielekter on CO2 kvootide hinna tõusu tõttu tänavu nii palju konkurentsivõimet kaotanud, et võiks lausa rääkida ootamatult lähenevast iseeneslikust Põxitist. Eesti Eenergia elektritoomine vähenes esimeses kvartalis ligi viiendiku võrra, kuigi taastuvenergia tootmises püstitati rekord. Niisiis, hiljutisest elektrieksportijast Eestist on saanud importija. Kolmandaks, netoimportijate hulka on lisandunud või lisandumas rohkem meie lähiümbruse riike, sest tuuma- ja söejaamu suletakse rohkem, kui uusi võimsusi asemele tuleb.

Laupäevane Ida-Viru eletrikatkestus ei pruukinud nende suundumustega seotud olla, aga sümboolselt võiks seda igal juhul võtta kui märguannet pidada plaani kavandatust varasema Põxiti või loodetust palju kallima ja defitsiitsema turuelektriga toime tulemiseks.