Fotod: Eesti Energia leidis vanadest rehvidest naftat

Seda, kui rafineeritud on nafta, mis neljarattalistele alla pannakse, või seda, kui vähe või palju energiat on tegelikult põlevkivis, näitab see, et rehvid on mitu korda asjalikum õlitoore. “Näppude peal arvutades on ühes tonnis rehvihakkes sama palju energiat kui kolmes tonnis põlevkivis: üks tonn rehve asendab meile kolme tonni põlevkivi,” ütles Enefit Energiatootmise juht Mart Proos.

Proosi sõnul ei ole Eesti Energial veel oma purustuskompleksi ja rehvid lastakse hakkida mujal. Praegu kasutatakse haket väikeses mahus, 300 tonni kuus. Kuid plaan on see kasvatada kuni 30 000 tonnini kuus. Ainus probleem on rehvide metallosad, traat, mis liiga suure graanuliga hakke korral jääb tooraine sisse. Need moodustavad pärast töötlemisel nõudepesuharjasarnaseid pusasid, mis kipuvad tuhaärastust ummistama, hoiatas ta.

“Me saame kokku kasutada rohkem, kui Eestis tekib. Kui praegused rehvimäed saame kasutatud, siis vaatame, kas saame ka naabreid aidata,” ütles Sutter. Ka keskkonnaminister Rene Kokk leidis, et kõigepealt tuleb Eesti puhtaks saada. “Lahendada tuleb probleem, millega rehvid loodusse üldse satuvad. Kui olemasolevad rehvid on ära kasutatud, siis võib mõelda impordi peale,” ütles ta.

Rehviringluse ja teiste tootjavastutusorganisatsioonide kogutud vanarehvide eest saab Eesti Energia raha, põlevkivi eest tuleb endal maksta. Aga ka vanarehvide saamine ei ole veel kindlalt kivis.

"Eelleping meil Eesti Energiaga on, aga neil läheb vaja väga väikeseks hakitud rehve, millest metall on eraldatud. Selle toorme ettevalmistamine on kallis. Me oleme muidugi huvitatud nendega koostööst, aga lõpuks oleneb kõik hinnast. Meil praegu Leedu partneritega probleeme ei ole, kui Eesti Energiast ei tule paremat hinda, siis jätkame oma senist koostööd," selgitas MTÜ Rehviringluse juht Aarne Solvak.

Igatpidi tulus asendusmaterjal õli tootmisel on Eesti Energiale viimaste uudiste valguses ainus valguskiir. “Põlevkivist elektri tootmisel on raske aeg, peame pidama diskussiooni, milline võiks olla Eesti varustuskindlus ja kas see tagatakse ühenduste või oma elektrijaamade abil. Aga meie ei passi niisama, keerulisel ajal leiame uusi lahendusi, rehvidest õli tootmine on üks selline,” ütles Sutter.

Fakt on see, et sellesama rehvihunniku kõrval kõrgus pea poole miljoni tonnine varu põlevkivi, märk vähesest nõudlusest põlevkivist toodetud elektri järele. Aasta algusest on põlevkivi kaevandamise ja põlevkivist energia tootmisega tegelevate üksuste töötajate arv vähenenud ligi 400 inimese võrra. Sundpuhkusele saadetud 1300 inimese koondamise kohta ei ütle Sutter praegu midagi. Töötajad lähevad kõigepealt korralisele puhkusele, siis võib-olla pikendatakse seda, aga enne septembrit mingeid uusi otsuseid ei tule. Olukorra tõsidusest annab märku aga see, et vanarehvide väisamise järel suundusid ministrid edasi kohtuma Eesti Energia töötajate ametiühingu esindajatega.

Rahandusminister ja Eesti Energia üldkoosolek Martin Helme lubas vaadata kõiki võimalikke lahendusi, puidu põletamisest osa katelde varuvõimsuseks ümberarvestamiseni ja õlitehaste laiendamiseni välja. Kuidagi tuleks tema hinnangul jalg ette saada ka Vene dumpinghindadele.

Probleeme on siin omajagu: Vene elektrile praeguste reeglite järgi tolle kehtestada ei saa, see on Euroopa Liidu pärusmaa. Õlitehaste ehitamisega läheb aega ja on ebaselge, kui kauaks jätkub õlisektoril CO₂ tasuta kvoote. Varuvõimsuse juures kardetakse, et tegelikult ei kõlba vanemad katlad selleks, sest käivitamiseks läheb palju aega ning lõpuks puidu kasutamine Narvas tähendaks ühtlasi sooja hinna tõusu Tallinna elanikele.

Seda, et põlevkivist toodetav elekter on väga süsinikuintensiivne, pole Sutteri sõnul mõtet eitada. 1–1,1 tonni CO₂ emiteerub 1 megavatt-tunni tootmiseks. Gaasist tootmisel, millega tegeleb Venemaa, on sama emissioon 0,45 tonni. “Seda võib iga kooliõpilane öelda, aga samas ei maksa Venemaa selle 0,45 tonni eest ka,” ütles Sutter ning märkis, et Leningradi oblastis avatakse samal ajal kivisöel töötavat elektrijaama, mille süsiniku jalajälg on jälle põlevkiviga väga sarnane.

Probleem on tema sõnul see, et äkki tasuks elektrijaamad ikkagi alles jätta, sest kui külmal talveööl tuul ei puhu ja päikest ei ole, siis on ka põlevkivist toodetud elekter konkurentsivõimeline.

Eesti Energia uuemad plokid ja Auvere elektrijaam peavad CO₂ hinna tõusule hästi vastu, töötavad edukalt, kuigi Auvere on suvekuudel remondis. Ka Balti Elektrijaamas saab jäätmepuidust elektri tootmisel edukalt müüa. Aga selleks, et tervikuna püsima jääda, selleks peab elektri hinda mahtuma lisaks CO₂ hinnale veel 25–28 eurot. Ehk siis peaks elektri hind praegusel CO₂ hinnatasemel olema vahemikus 50–58 eurot megavatt-tunni eest. Möödunud suvel ja sügisel käis elektri hind sellisel tasemel tõesti ära, aga viimastel aastatel ei ole seda kuigi tihti juhtunud.

Nii päästakski praegusest olukorrast ainult poliitiline otsus. “Tänastest vestlustest ministritega olen saanud kindluse, et valitsuses ollakse täis otsustavust täis, et teha otsused turumoonutuse ja varustuskindluse kohta. Narva Elektrijaam võiks pakkuda võimsusreservi. Ootame otsused ära, siis teeme uued plaanid, aga olen optimistlik. Konsensus peab tulema, et ei oleks “Veskimäe seisukoht” ja “Sutteri oma”, vaid “Eesti seisukoht”, viitas Sutter ka Eleringi juhi Taavi Veskimäe viimase aja kriitikale Eesti Energia “päästmisvajaduse” kohta. Muu hulgas peaks Eesti Energia mätta otsast vaadatuna Elering tegelema rohkem varustuskindluse ja turu toimimisega, ehk siis Vene impordiga.

“Veskimäe seisukoht” samal ajal on terav. Viimases varustuskindluse aruandes arvestatakse Eesti Energia tootmisvõimsusega ainult piiratud mahus. Eeldatakse hoopis, et ka väävlifiltritega varustatud Narva elektrijaamade plokid sulguvad aastal 2020. Alles jääb ainult 700 megavati jagu tootmist. “Ei saa samal ajal energiaturul mittetasuvat elektrijaama ehitada ja öelda, et tahame majandusarengut toetavat elektri hinda. Või siis tuleb meil solidaarselt ühiskonnana see ebaefektiivsus tööstuse eest kinni maksta,” märgib Veskimägi varustuskindluse aruande sissejuhatuses.